Viies teema: Õpikeskkondade disaini pedagoogilised põhimõtted

Palju räägitakse muutunud õpikäsitlusest ja e-õppest. Vahetevahel isegi saadakse aru, mida selle all mõeldakse. Rakendatakse aga vähe. Probleeme selleks on erinevaid: teadmatus, vanad harjumused, erinev kultuur, kogemuse puudus või halb kogemus. Ka mina olen kogenud halbu näiteid e-õppest ja need on kindlasti jätnud oma jälje minu hoiakutesse. Asi polegi olnud selles konkreetses keskkonnas, vaid kuidas seda sisu mulle edasi antakse. Pole vahet, kas ma loen seda kõike raamatust või arvuti taga. Keskkond ei kaasa mind ja mulle ei jää midagi meelde. Puudunud on seos teaduse (kasvatusteadused) ja rakendaja (õpetaja) vahel, kes püüab mulle vastavat sisu edasi anda. Õppedisainerit ma näengi kui lüli teaduse ja õpetaja vahel.

Oma postituses ma käsitlen ma pikemalt K. Hakkarainen’i triloogilise õpikäsitust, proovin seda hinnata ja analüüsida rakendusvõimalusi. Minu jaoks põhiprobleem, mida triloogiline õpikäsitus “ravida” proovib, on see, et tavapäraselt on meie õppimine tagasivaatav, retrospektiivne. Me õpime kellegi teise minevikus loodu materjalidest ning püüame tõusta maksimaalselt samale tasemele, kus oli autor (tavaliselt aga hulka madalamale tasemel, kuna autor on ikkagi ekspert 🙂 ). Probleem on aga selles, et mingit arengut meie teadmistes sellega ei kaasne, innovatsiooni ei toimu. Triloogiline õpikäsitus oleks justkui “rohi” selleks tarbeks. See lähtub järgmistest põhimõtetest:

1. Fookus on jagatud materjalidel, mida koostöös arendatakse;
2. Pidev ja kauakestev  püüe teadmiste edendamisele;
3. Teadmisteloome toimub individuaalsete ja koostööle suunatud tegevuste koostoimel;
4. Teadmuspraktikate risttäiendamine haridus-, erialaste ja teaduskogukondade vahel;
5. Tehnoloogia vahendus;
6. Arenemine läbi muutuste ja refleksiooni.

(Hakkarainen)

Õppimist võib kirjeldada Hakkarainen’i järgi 3 käsituse põhjal: teadmiste omandamine, osalemisele ning loomine (Hakkarainen). Just teadmiste loomise dimesiooni lisab Hakkarainen kahele esimesele käsitusele ning läbi selle saavutatakse areng. Teadmiste loomine ei saa sündida tühja koha pealt, vaid töötab tihedas koostoimes teadmiste omandamise ja osalemise käsitusega. Kogu “tants” käib aga ühiste ja arendatavate (õppe)materjalide ümber, mis justkui oleks selle mudeli väljund, mis kunagi valmis ei saa (joonis 1).

Joonis 1. Triloogilise õpikäsituse mudel

Triloogiline õpikäsitus on oma olemuselt radikaalne ja rõhub pideva muutumise ja arenemise vajadusele (vastupidiselt stabiilsusele orienteeritud käsitlustele). Triloogiline õpikäsitlus on orienteeritud objektivismi suunas, kuna rõhub just uutele teadmisele ja muutustele ühiskonnas tervikuna. See ongi minu jaoks selle mudeli kõige suurem puudujääk, kuna ta ei kätke endas muutusi, mis uus teadmine toob kaasa inimeses, tema elus ja väärtusmaailmas (transformaalse õppimise teooria). Seda muutust inimestes on autor ka kirjeldanud just probleemina trialoogilise mudeli rakendamisel, kui ta jagas oma kogemusi trialoogilise mudeli juurutamisest Soome koolides. Ta jagas õpilase ja õpetajate arengu 3 generatsiooni:

1. generatsioon – peamiselt toimub õppimine omandamise vormis. Õpilaste teadmised on killustatud ja faktipõhised. Õppimine on monoloogiline. Teadmiste sügavam omandamine eeldaks koolil sotsiaalsete praktikate muutmist õpetamisel.
2. generatsioon – õppimine toimub praktika kogukondades, on sotsiaalne ja dialoogiline.  Õpilased ja õpetajad on teadlikud süvitsi õppimise ja teadmiste loome kontseptsioonist, kuid selle rakendamist segavad sügavad ja alateadlikud harjumused õppida ja õpetada vanal viisil.
3. (alleses kujunev) generatsioon – õppimine, kui teadmiste loomine, on triloogiline. Sügavate ja pidevalt arenevate teadmiste loomise aluseks on ühised uurimisobjektid. Toimub sotsiaalsete praktikate pidev muutumine, mis loob tingimused innovatsiooniks.

(Hakkarainen)

Üleminek ühest generatsioonist teise on raske ja aeganõudev protsess, mille eedluseks on just õpetajate ja õpilaste mõttemaailma muutus. Seda ei saa tekitada üleöö, ega lihtsalt kuskilt teisest organisatsioonist üle kanda.

Minu organisatsiooni võib hinnata 2. generatsiooni (osalt ka 1. generatsiooni) õppeasutuseks. Täna on minu organisatsioonis kindlasti mure õppematerjalide arendamine. Praegu arendavad õpikuid peamiselt Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste õppejõud ja peastaap, uued materjalide sünnivad suhteliselt kitsa grupi käe all. Sotsioloogias, radikaalse humanismi paradigmast lähtuvalt, oleks selle grupi puhul tegemist võimuiharate inimestega, kes püüavad läbi selle õppematerjali teisi kontrollida (tasakaaluks, funktsionalistliku paradigma järgi nad täidaksid lihtsalt oma tööülesandeid). Justkui vaid nemad teaks, mis on õige ja mis on vale. Tegelikult on erinevad teadmiste killud kõigi praktikute käes ning ka väljaspool antud valdkonda. Teist ja originaalset perspektiivi saavad tihti tuua vaid inimesed, kes on väljaspool organisatsiooni, keda ei ahelda organisatsiooni kultuur ja väljakujunenud mõttemallid. Teadmiste loome ja innovatsiooni seisukohalt on olulised kõikide nende inimeste arvamus ja kogemused ning seega õppematerjalide loomisel on oluline kõigi nende autorlus. Seega ma näen, trialoogilisel õpikäsitlusel on tulevikus oluline osa õpikeskkondade ja -võrgustike sees.

Häid näiteid triloogilise õpikäsitluse kohta võib leida (üllatus, üllatus) just IT kogukondadest. IT-meestel on juba ammu toimivad ja tehnoloogiale üles ehitatud praktikakogukonnad, kus avatult ja üheskoos uusi õpiobjekte valmistatakse ja uuendatakse. Parimad näited oleks kindlasti kõiksugused vabavara arendajate kogukonnad. Üleüldse tasub IT-meeste õpiharjumustel silma peal hoida: tihti sünnivad nende inimeste seas täiesti uued ja originaalsed lahendused. Kui tahta tulevikku ennustada, mis tulevikus hariduses sündima hakkab, siis tuleb minna antropoloogina IT-meeste hulka elama. Samuti on Wikipedia rahvusvaheline teadmiste loome õpiobjekt, kust inimesed omandavad esmaseid teadmisi ning pärast sügavamaid uuringuid tulevad tagasi ja täiendavad loetud artikleid.

Õpikeskkondade disaini seisukohalt on oluline, et loodav keskkond rakendaks kõiki kolme käsitlust (omandamine, osalemisele ning loomine). Uus õpilane, kellel puudub igasugune kogemus antud valdkonnas, peab endiselt omandama vajalikud kontseptuaalsed ja faktiteadmised. Seejärel saab ta alustada nende uute teadmiste rakendamist tema jaoks olulises kontekstis ja õppida teiste kogemustest sotsiaalses keskkonnas. Seejärel on võimalik juba uute teadmiste loomina ja materjalide arendamine koostöös teiste autoritega. Triloogiline käsitus eeldab ka teadmusjuhtimise protsesside rakendamist, sest uus ja sündiv teadmine peab kiiresti talletuma ja rakenduma järgmise sihtgrupi õppetöö omandamise faasis, et neil oleks parim võimalik lähtekoht teadmiste edasiarendamiseks (vt joonis 2). Kindlasti ei ole see protsess nii jäik ja järjestikune, nagu ma ülalpool kirjeldasin, vaid teadmiste omandamine, osalemine ja loomine on omavahel tihedalt põimitud. Oluline on, et kõik käsitused oleks õppetöös esindatud. Uues olukorras ei saa ka õppetööle seada nii selgeid eesmärke, kuna pole teada, kuhu õpilased avastustega jõuavad. Eesmärgid on pigem suunatud protsessi kirjeldamisele. Ka peab olema õpetaja ja õpilased valmis neid eesmärke muutma ja arendama.

Joonis 2. Teadmiste ja eesmärkide “paisumine” graafikul kursuste lõikes

Antud mudelist lähtuv õppetöö korraldus haridustehnoloogilises võtmes eeldab väga paljude erinevate lahenduste kooskasutamist, et iga õpikäsitus saaks kaetud. Endiselt meil on vaja õpihaldussüsteemi, kus inimene saaks võimalikult efektiivselt ja kiiresti omanda individuaalselt vajalikud eelteadmised. Taani kodukaitse on selleks tarbeks rakendanud uue keskkonna, mis lähtub erinevatest õpistiilidest (vt minu postitust personaalsete õpikeskkondade teemal), mis pakub välja väga palju erinevaid lahendusi erinevatele õpistiilidele (vt joonis 3).

Joonis 3. Näide ühest õpistiile arestavast ja lihtsa õpiobjekti ülesehitusest

Õppurite osalemiseks õppetöös peaksid olema vajalikud võrgustikud (foorumid, videokonverentsid, jututoad), kus inimesed saaksid jagada oma vaadet ja kogemust õpitavast ning seda koostöös rakendada.

Teadmiste loome seisukohalt on oluline, et õpikeskkond võimaldaks õpilastel hallata ja vastavalt autorluste tasemetele, muuta ja arendada õppetöös kasutatud õpiobjekte. Teadmiste loome seisukohalt tuleb arvestada, et teadmiste loome sotsiaalsed praktikad ja tööprotseduurid on ajas muutuvad ning lähtuvad inimeste hetkevajadustest. See mis üks hetk töötab, on ennast järgmiseks hetkeks ammendanud. Seega ei saa inimetele anda ette kindlaid keskkondasid, mida nad PEAVAD kasutama, vaid valik erinevaid keskkondasid, mida on VÕIMALUS kasutada. Head näited teadmiste loome keskkondadest on kindlasti erinevad wiki’d. Seoses e-õpiku mõiste ümbermõtestamisega, mille uue kontseptsiooni järgi arendajaks on ka õpilsed ise, tekib kindlasti probleeme kvaliteediga. Seega ma näen, et õppe- ja uurimustöö standardiseerimine (ühtsed meetodid, vormid jne) muutub üha olulisemaks teguriks.

Üks päris hea tööriist õpikeskkonda disainis on väljatöötatud G. Canole ja tema meeskonna poolt ja kirjeldatud artiklis “Mapping pedagogy and tools for effective learning design”. Ta on kaardistanud erinevad õpiteooriad ja -käsitused ning kirjeldanud neid kolmel mõõdikul, mis mõõdab kokku kuute komponenti õppimisel:

• Informatsioon —————– Kogemus
• Mitte refelekteeriv ———— Reflekteeriv
• Individuaalne —————– Sotsiaalne

(G, M, M, & J, 2004)

Ta on kujutnud oma mudelit ka kuuetahukakujulise raamistikuna, kuhu sisse saab erinevad meetodid, teooriad ja käsitused paigutada (joonis 4). Seda mudelit saab kasutada mitmetel eesmärkidel:

• Oma õppetöö või loodud õpikeskkonna hindamiseks;
• Õppetöö või õpikeskkonna planeerimiseks;

(G, M, M, & J, 2004)

Kui kasutada mudelit planeerimisvahendina, siis saab seda mudelit kasutada kui “telefoni”: vajutad õiget nupud alla (näiteks sa tahad, et õpikeskkond oleks individuaalne, annaks informatsiooni ning reflekteeriv), siis mudel ütleb sulle  teooria või käsituse, mida sa rakendad, ning ka pakub välja erinevad meetodid, kuidas seda korraldada (selleks küll tuleb osta eraldi raamat). See mudel ise on “loll”, kuna ta ei ütle sulle, mis nupud antud olukorras ja kontekstis need kõige õigema on, need peab disainer ise valima. Kuid kui disaineril on pilt ees, missugune õppetöö peaks olema, siis on tegemist igati hea tööriistaga.

Joonis 4. G. Canole kuuetahukase kujuline kujutis mudelist (G, M, M, & J, 2004)

Kokkuvõtteks, täna me räägime palju kiiresti muutuvast ja kaootlisest maailmast ning kuidas inimesed peavad olema kohanemisvõimelised ja suutma uuesti ja uuesti ümber õppima. Kogu Eesti elukestva õppe strateegia on sellele üles ehitatud. Kuid oma olemuselt on see juhtmõte endiselt reageeriv, mitte initsiatiivi haarav. Kõigepealt tuleb muutus, siis meie reakstioon.  Triloogilise õpikäsituse idee on radikaalne ja tõeliselt initsiatiivikas, sest läbi õppetöö luuaks muutusi, millele teised peavad reageerima. Kuid minule jääb endiselt küsimuseks selle käsituse inimlik pool: kuidas selle käsituse valguses inimene muutub?

 

Kasutatud kirjandus:

G, C., M, D., M, O., & J, S. (2004). Mapping Pedagogy and Tools for Effective Learning Design. Computers & Education, 17-33.

Hakkarainen, K. (kuupäev puudub). Toward a Trialogical Approach on Learning. Helsinki: Helsinki Ülikool.

 

Viited:

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2015/10/31/viies-teema-opikeskkondade-disaini-pedagoogilised-pohimotted/

Neljas teema: tehnoloogiad ja standardiseerimine

Alates selle kursuse algusest on mind pidevalt häirinud olukord, kus erinevaid õpikeskkondasid on tohutult palju. Kõik on nad keskendunud oma nišile ja kahtlemata nad täidavad seda väga hästi. Suured ja võimekad süsteemid, mis püüavad kõike teha, on jälle keerukad monstrumid, mis on kasutajale ebamubavad ja frustreerivad. Kõikide nende erinevate “nišitoodete” haldamine on kasutajale suur katsumus ning väljakutse ja paneb proovile kõik tema digipädevused. Kuidas seda olukorda paremaks muuta? Lahendus on panna need “nišitooted” omavahel suhtlema ja tekitada kasutajale “kontrollpult”, kus ta saaks kõike jälgida ning juhtida. Just see ongi minu meelest standardiseeritud tehnoloogiate eesmärk. Kuid mis võiks olla tehnoloogiate arendajate motivatsioon seda teha? Kui sa annad oma konkurendile tükikese endast ning annad sa ka  teatud määral ära eelise nende ees. Või just võidad?  Tänapäeval mängib õpilane õppetöös juhtrolli ning kõik tehnoloogiad peaksid ennekõike just tema vajadustele vastama. Seega kui õpilasel on vaja kasutada õppetöös erinevaid keskkondasid, siis arendaja roll oleks see teha tema jaoks võimalikult mugavaks. Mul on tunne, et just seepärast me näeme, miks osad algselt headele ideedele ülesehitatud tehnoloogiad hääbuvad, teised jäävad püsima ja arenevad edasi. Need, kes jäävad püsima, panustavad avatusele, integreeritavatusele, kasutajasõbralikkusele. Nad püüavad pilku ja hoiavad sind enda kütkes. Nad püüavad figureerida igal pool sinu personaalses õpikeskkonnas.

Ülesandes antud tehnoloogiatest ole ma varem kasutanud väheseid: Skype’i ja Doodle’t. Doodle on tõepoolest mõnus rakendus kokkusaamiste kooskõlastamiseks. Oleme kasutanud seda korteriühistu koosolekute aegade planeerimiseks. Ja Skype teeb väga hästi seda, milleks ta ongi mõeldud: videokõneluste pidamine. Oma koolis oleme kaalunud ka Skype Business’i soetamist, mis võimaldab juba suuremaid videokonverentse korraldada ning ning seda õppetöös suuremate gruppidega rakendada. Lühikest aega olen kasutanud ka Evernote’i, kuid tol ajal ma päris ei mõistnud tema võimalusi ja hakkasin kasutama lihtsamaid lahendusi.

Proovisin kasutada ka erinevaid ülesande nimistus olevaid rakendusi. Esitakse siis Feedly’t. Feedly on kasutajamugavuselt väga lihtne. Pärast videojuhendi vaatamist oli suhteliselt kerge mulle vajalikud RSS vood tellida ja kategoriseerida. Samuti tegin endale Twitteri konto ning ning tellisin sealt endale olulised säutsujad. Kuna mulle väga meeldib idee kõikehõlmavast “juhtpuldist”, kust ma saan kõike ja kõiki jälgida, paningi ma lootused Feedly peale. Nii proovisin ma ka tellitud Twitter’i kontode vooge ja märksõnu endale Feedly’sse saada. Kuid lähemalt uurides tuli välja, et Twitter ei toeta RSS standardit, millest Feedly aru saaks. Siis tuli mängu IFTTT. Väga potensiaalikas rakendus, mis on oma olemuselt geniaalselt lihtne, kasutades programmeerimises üht põhifunktsiooni: kui x tingimus on täidetud, käivitub y tegevus. Kuna IFTTT toetas esmavaatlusel mõlemat keskkonda, lootsin ma, et äkki see rakendus võimaldaks Twitteri voo saada Feedly’sse. Kuid ei olnud võimalik. Twitter võib IFTTT vahendusel Feedly’sse postida sinu enda säutse, kuid mitte teiste omi. Lisaks tahtis Feedly IFTTT koostöö tegemiseks tasulise versiooni olemasolu. Tuhnisin siis veel internetis ja leidsin juhendi, mis võimaldas läbi Google Script’i rakenduse tekitada Twitter’i RSS voog. Eelnevalt tuli Twitter’is teha vajalikule kontole widget, mis oli suhteliselt lihtne. Kokku läks mul selleks aega umbes pool tundi. Hiljem leidsin ka lehekülje, mis tegi selle töö oluliselt lihtsamalt ära. Seega erinevate rakenduste sidumine mul suures osas õnnestus, kuid see oli kohati keeruline ja ajakulukas.

Kui hinnata kõikide nende süsteemide rakendatavust minu töökoha kontekstis, siis kindalasti leidub siin rakendusi, mida saaksime kasutada, kuid mitte täies mahus. Kerkib ikka sama probleem, kus meie ei ole informatsiooni omanikud, seega pole keskkond meie jaoks kontrollitav ja turvaline. Antud rakendusi saaks kasutada koolist väljapoole suhtlemiseks, kus väljaminev informatsioon ei ole nii tundlik, kuid siseringi keskkonnana oleks tegemist turvariskiga. Kuid see ei tähenda, et taolistest tehnoloogiatest meile kasu poleks. Vastupidi, liiga palju kasutataks endiselt telefoni tegevuste sünkroniseerimiseks, infot talletatakse kuskil kaustasüsteemides Exceli tabelites, liiga palju tuleb teha käsitööd, õppematerjalide ja õpiobjektide vahendamine käib endiselt e-maili vahendusel. Õigete tehnoloogia ja standardite kasutamine võimaldaks kõike seda vältida.

Kokkuvõtteks, standardiseerimine on oluline, sest läbi selle me muudame tehnoloogia kasutajasõbralikumaks ja laiahaardeliseks. Seda teemat käsitledes avanes mu silmaring märgatavalt ning andis uue mõõtme teguritele, mida õpikeskkonda valides arvestama peaks: toetatavad standardid ja tehnoloogiad. Kindlasti leidsin antud tehnoloogiatest enda personaalsesse õpikeskkonda võimalikke uusi partnereid (nt Feedly, IFTTT, Netvibes).

PS: Kõigi nende tehnoloogiate rakendatavust saab hästi hinnata lihtsa testiga: kui pärast esimest entusiasmi (või sundi) kolivad need funktsioonid tagasi sinna, kus nad alguses olid (tihti Facebook’is ja Google’s), siis tõenäoliselt ei olnud teenus kasutajasõbralik ja rakendatav.

Viited:

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2015/10/20/neljas-teema-tehnoloogiad-ja-standardiseerimine-3/

Kolmas teema: 1:1 arvutikasutus

Mis puudutab 1:1 arvutikasutust, siis minu kogemus sellest algas suuresti Tallinna Ülikooli magistriõppesse tulekuga. Kuna Kaitseväe keskkond turvalisuse kaalutlustel ei toeta VOSK põhimõtet ning erinevaid veebirakendusi ja äppe õppetöös ei kasutata, siis sealsed kogemused olid ka minimaalsed. Kaitseliit on oma olemuselt natuke avatum ning teatud 1:1 arvutikasutuse osas on teatud edasiminek siiski toimunud. Eriti mis puudutab õppematerjali tootmist koos vabatahtlike instruktoritega. Ühiste töötubade käigus oleme kasutanud iMovie rakendust tutvustavate treilerite tegemiseks kursustele. Sammuti oleme kasutanud ka muid videotöötlus äppe digitaalsete õpiobjektide valmistamiseks. Militaarse sisuga rakendusi pole võrgupoodides kuigi palju ning tihti pole nad avalikud. Küll olen ma rakendanud õppetöös erinevaid topograafia ja satelliitnavigatsiooniga seotud rakendusi (nt GPS Essentials, Lat Long Calc), mis võimaldasid analüüsida satelliitide paiknemist, täpsust ja koordinaate teisendada. Kuna olen oma karjääri jooksul koolitanud välja ka suurtükiväele maamõõtjaid, siis olen õppetöös rakendanud ka erinevaid taevakehade tuvastamise äppe (nt Stellarium, Google SkyMap), mis võimaldasid mõõdistuseks kasutatavaid tähti üles leida.

VOSK põhimõtte rakendamine õppetöös on mulle hästi meeltmööde ning kasutan seda võimalust ohtralt Tallinna Ülikooli õpingutel. See tagab selle, et kõik materjalid või lingid nendeni on ühes kohas ja alati kättesaadavad. Kuid minu töökoha kontekstis, kus organisatsiooni liikmed on on pärit väga erinevatest põlvkondadest ja ühiskonna kihtidest, kelle digipädevused erinevad ning nutiseadmete olemasolu ja võimekus on väga erinev ning kõikuv, siis seda põhimõtet on meil raske rakendada. Sotsioloogias radikaalse humanismi paradigmast lähtuvalt tekitaks VOSK põhimõtte rakendamine olukorra, kus ühiskonnas paremal positsioonil ja palgaastmel paiknev inimene, kes suudab endale lubada kalleid IT-vidinaid, rõhutaks veelgi enam oma positsiooni ja tekitaks teistes tuska ning ei kasutaks on täit potentsiaali. Et tekitada kõigile kursuslastele mugav õpikeskkond, on oluline selliseid olukordasid vältida. Lahendus peitub endiselt selles, et kool ise tagab vajalikud IT-vahendid. Mulle on tunne, et VOSK põhimõtte ei saa saada kohustuseks, vaid peab jääma võimaluseks. Seda vähemalt seni, kuni pole toimunud sellekohane paradigma muutus terves ühiskonna, kus nutiseade taskus on sama normaalne nähtus nagu passi olemasolu riigi kodanikul (vähemalt 10 aastat tagasi oli passi olemasolu normaalne, tänepäeval saab ka ilma hakkama).

Selle ülesande kirjelduses väljapakutud artiklid ja juhendid minus inspiratsiooni ei tekitanud, kuna minu poolt õpetatav teema lihtsalt ei haaku nendega. Kuid ma pakun välja vajaduse, mida oleks vaja (NB! sama vajaduse pakkusin ma välja ka projektijuhtimise aines, kuid keegi ei liitunud minuga…). Väljaõpe sõjaväelistes organisatsioonides toimub enamik aega “säästurežiimil”, kus üksuste juhtimise harjutamine toimub tingimustes, kus vastast reaalset ei ole. Kuid igasugune konflikt alati eeldab vastasepool(t)e olemasolu. Seega tuleb vastast matkida ja seda võimalikult realistlikult. Üks võimalus selleks on kasutada arvutipõhiseid simulaatoreid, kuid ka nendel on oma piirid. Näiteks ei võimalda need saavutada päris õiget olukorra ja keskkonna tunnetust, mis sa reaalses keskkonnas viibides oma meelte ja intuitsiooniga tajuks. Kindlasti üks osa sõjaväeliste juhtide väljaõppest saab toimuda arvuti taga, kuid põhiosa peaks toimuma siiski reaalsel maastikul. Kuid reaalsel maastikul vastaspoole kuvamine on väga raske, eriti siis kui neid reaalselt polegi ning õppur peab seda kõike ise kujutlema. Täna on probleemiks, et õppuritel puudub tihti vajalik kujutlusvõime selle pildi “maalimiseks” ning õpetajatel vajalikud oskused selle hõlbustamiseks. Abiks õpilasele ja õpetajale selles protsessi võiks olla üks mobiiliseadme rakendus. Mobiiliseadet on võimalus maastikule taskus kaasa võtta ning paindlikumalt kasutada. Rakendus viiks omavahel kokku järgmised hea kuvamise tegurid: vastase tuvastamise etapid (avastamine, asukohastamine, identifitseerimine jne), vastase struktuurid ning doktriini ja tajude kirjeldamise meetodid. Hea kuvaja lähtub vastase struktuurist ja suudab ta osised antud keskkonnas doktriinijärgi komplekteeride, asukohastada ja tegutsema panna. Meie rakenduses võiks olla kuvajale vajalikud vastase struktuurid ja doktriini meelespea. Hea kuvaja kirjeldab kontakti vastasega võimalikult realistlikult, alates sellest, mida ta kuule või vilksamisi näeb, kuni täpse vastase kirjelduseni. Hea kuvaja ei ütle kunagi ette, millega on tegu. Seda peab õpilane ise otsustama. Kuvaja roll on lihtsalt esitada andmeid võimalikult realistlikul kujul, mida õppur oma meeltega tajub (kuuleb, haistab, näeb jne). Meie rakendus peaks aitama õpetajal neid pilte “maalida”, et aidata õpilasel oma kujutluspilti konstrueerida. Meie rakendus võiks läbi piltide ja helide esitada vastase struktuuri erinevates tuvastamise etappides. Näiteks laseb rakendus mobiilirakendus mootoriheli, kui vaja on kuvada kuvada vastase soomuki avastamist. Seejärel näitab õpetaja õpilasele nutiseadmest soomuki pili kuskil kauguses, mis võimaldaks õpilasel täpsemalt näha, millega on tegu (identifitseerida). Seejärel näitab õpetaja pilti või videot lähivaates, mis võimaldaks õpilasel otsustada kas tegemist on sõbra või vaenlasega (tuvastada) ning kavandada oma edasised tegevused. Pärast võimalikku rünnakut näitab rakendus nii pildis kui helikeeles plahvatusi ning pilti vastasest pärast rünnakut (nt soomuk suitsemas). Nüüd on õppuril võimalik hinnata kahjusid ning kavandada järgnevaid tegevusi. Taolise nutiseadme äppi olemasolu aitaks kõvasti tõsta väljaõppe realistlikkust ja tulemuslikkust oludes, kus reaalset vastast kuvada pole võimalik (mis moodustab väga suure osa sõjaväeliset väljaõppest).

Viited:

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2015/10/02/kolmas-teema-11-arvutikasutus/

Teine teema: personaalsed õpikeskkonnad

Kõiki inimesed on erinevad. On küll inimesi kes on näiteks ühiste huvidega, näevad ühesugused välja, kui kuskil on alati erinevus. Nad erinevad oma vajaduste, iseloomu ja eesmärkide poolest, sammuti on inimestel erinevad õpistiilid ehk kuidas nad kõige paremini õpetatavat omandavad. Taani kodukaitse organisatsioon kasutab oma instruktorite väljaõpes 4MAT mudeli, mis kategoriseerib õppurid nelja erineva õppimisstiili vahel, kuid kindlasti on taolisi mudeleid veel. Selle mudeli järgi on neli õppimisstiili tüüpi:

4MAT õppimisstiilid

1. tüüp (Reflekteerija) – nad integreerivad kogemuse enda mina pilti. Neid paneb õppima selge väärtus (miks?). Nad õpivad kuulates ja teistega ideid jagades. Neile meeldib tegelda “suurt asjadega” ja luua harmooniat. Nad on loovad mõtlejad ja usuvad ennekõike enda kogemusse. Nad oskavad enda kogemust mitmest perspektiivist vaadelda.
2. tüüp (Teoreetik) –  nad moodustavad teooriaid ja kontseptsioone, integreerides oma vaatlustulemused juba teadaolevasse. Nad õpivad ideid läbi mõeldes (mida?). Nad otsivad kestvust ja vajavad ekspertide arvamust. Neile meeldib mõelda järjestikuselt ja laskuda detailidesse. Neile meeldib tavapärane ja konservatiivne klassiõppetund.
3. tüüp – (Pragmaatik) nad integreerivad teooria ja praktika. Nad omandavad teadmisi läbi kinesteetilise ja käelise tegevuse. Nad õpivad teooriaid testides ja tervet mõistust kasutades. Nad on pragmaatilised, oskuskusi väärtustavad, strateegilised mõtlejad.
4. tüüp (Aktivist) – nad integreerivad kogemuse ja rakenduse. Nad õpivad läbi katsetamise ja ise avastades. Neile meeldivad riskid ja uued ideed. Nad on äärmiselt kohanemisvõimelised muutuvas olukorras  ja hiilgavad, kui on tarvis olla paindlik. Nad tihti jõuavad täpsetele järeldu õpetwstele ilma loogilise tõenduseta.

(About Learning: What is 4MAT, 2015)

Nagu näha, siis kõik erinevad tüübid õpivad täiesti erinevalt ja vajavad erinevad lähenemist ning meie, õpetajad, ka teame seda. Kuid me tihti ei tegutse, et nende kõigini jõuda. Võidavad vaid need, kellele meeldib traditsiooniline klassiruum (tüüp 2), teised jäävad hätta. Huvitav on ka fakt, et õpetaja kipub õpetama just selles stiilis, milles ta ise tugev on. Seega kui õpetaja on oma stiililt reflekteerija, siis ta ehitabki oma tunnid üles tegevusele ja vestlusele, kus õppurid saavad enda ja teiste tegevust reflekteerida. Kuid teiste stiilide esindajad tõenäoliselt ei õpi seal efektiivselt ja õpimotivatsioon on madal. Kuid tehnoloogia arenedes ning arvutipõhiste õpikeskkondade ja suhtlusvõrgustike tekkides, on õpilased ise asunud probleemi lahendama, luues endale personaalse õpikeskkonna, mis vastab täpselt nende vajadustele ning alateadlikult arvestab (Henri, Charlier & Limpens, 2008) nende personaalset õppimisstiili. Seal kus turg (kool) toodet ei paku, kuid nõudlus ja võimalus on olemas, laheneb probleem kiiresti ilma kooli abita. Personaalsed õpikeskkonnad on õppija poolt hallatavad ja kontrollitavad süsteemid, mis toetavadõppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajatega (Pata & Laanpere, 2009). Personaalsete õpikeskkonnad peidavad endas suurt ideed: autonoomne ja ennastjuhtiv õppur (Henri, Charlier & Limpens, 2008). Kool saab kindlasti õppuri personaalset õpikeskkonda mõjutada, andes talle tema vajadustele vastavaid või õppurile tähendusrikkaid ja põhjendatud tööriistu. Ma ei kahtle tulevikus õpetajate vajalikkuses, kuid ma kahtlen NENDE õpetajate vajalikkuses, kes ei suuda taolisi tööriistu õppurile pakkuda.

Võrreldes õpihaldussüsteemidega (LMS), on personaalsetel õpikeskkonnal (PLE) mitmeid eeliseid:

• PLE on avatud süsteem, mis toetab elukestvat õpet;
• PLE võimaldab õppuril ise sisu korraldada;
• PLE võimaldab õppuril paremini integreerida oma senine kogemus õpetatava teemaga;
• PLE kasutajad ei pea eraldi õppima kasutama süsteemi kasutajatuge;
• PLE võimaldab suuremaid võimalusi sotsiaalseks õppeks.

(Johnson, Hollins, Wilson & Liber, 2007)

Ma ise näen ka võimalikke ohukohti PLE kasutajatele: kui õpetatav sisu on lihne või eksisteerib üks õige tegutsemisviis, siis on oht, et õppuri käes see teadmine moondub ja õpitakse valesti. Kuna õppuri PLE koosesis ja täpne sisu on tihti vaid tema teada, siis võib tekkida probleeme andmete turvalise seisukohalt.

Minu personaalne õppekeskkond

Minu personaalne õpikeskkond magistiõppe raames on kindlasti suuresti mõjutatud õppejõudude “pealesurutud” lahendustest. Kas ma ise vabatahtlikult blogi peaks? Tõenäoliselt mitte (ma olen ikka tavaliselt näpuga näidanud nende suunas, kes seda teevad)! Kuid ma leian, et see  vahetevahel polegi halb. Paljusid lahendused on mulle katsetamise ja tegevuse käigu meeldima hakanud (nt Edufeedr). Kuid on ka neid lahendusi, mille suhtes mul on tekkinud tõrge, tõenäoliselt pole ka õppejõud seda mulle tähendusrikkaks mõtestanud. Kui minna tagasi õppimisstiilide juurde, siis ma pean ennast neljandat tüüpi õppuriks. Mulle meeldib huvitavatel loengutel käia, kuid kui ma neid oma organisatsiooni või endale olulisse konteksti kohandada ei suuda, siis tõenäoliselt mul huvi kaob. Seega konteksti loomiseks on minu personaalses õpikeskkonnas kindlasti koht Kaitseliidul ja seal kasutatavatel õppesüsteemidel. Sammuti on minus ka esimest tüüpi õppijat ning seega peab teema olema mulle tähendusrikas ja minu väärtusmaailma sobinduv. Mulle väga meeldib mõtteid ja ideid visualiseerida, seega on minu õppekeskkonnas ka koht erinevatel programmidel, mis seda võimaldavad (Visio, Edraw jne). Kuigi ma olen suhteliselt avatud inimene ja suhtlen täitsa vabalt, kuid mulle ei meeldi seda teha virtuaalmaailmas. Pigem mulle meeldib vahetu kokkupuude inimestega. Virtuaalmaailmas on olen suhteliselt laisk suhtleja ning kogun pikalt jõudu, et kirjadele ja sõnumitele vastata. Seega erinevad sotsiaalvõrgustiku teenused (Facebook, kommentaariumid jne) pole mulle loomuomased, kuid ma olen sunnitud neid kasutama.

Varasemate õpingute ja tööelu jooksul on mu personaalne õpikeskkond olnud oluliselt väiksem, kui ta praegu on. Sinna pole kuulunud blogid ja kõik sellega seonduv. Seoses sellega, et minu organisatsioon kasutab õppehaldussüsteemine ILIAS-st, on ka see süsteem minu keskkonnas väikest rolli mänginud. Kuid antud süsteemi kasutajamugavusest tingituna on enamik õppehaldusega seotud toimingutest tehtud ikkagi e-maili vahendusel.

 

Kasutatud kirjandus:

About Learning: What is 4MAT?. (29. September 2015. a.). Allikas: About Learning, Inc kodulehekülg: http://www.aboutlearning.com/what-is-4mat

Pata, K., Laanpere, M. (Eds.) (2009). Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut

Henri, F., Charlier, B. & Limpens, F. (2008). Understanding PLE as an essential component of the learning process. In Proceedings of World Conference on Educational Multimedia, Hypermedia and Telecommunications 2008 (pp. 3766-3770). Chesapeake, VA: AACE.

Johnson, M., Hollins, P., Wilson, S., Liber, O. (2007).  Towards a reference model for the personal learning environment.  Ascilite Conference, Sydney, Australia 2007

Viited:

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2015/09/22/teine-teema-personaalsed-opikeskkonnad/

virtuaalsed õpikeskkonnad ja õpihaldussüsteemid: Esimene ülesanne

Esimene päev

Otsustasin proovida õpihaldussüsteemi Eliademy, sest mind kõnetas fakt, et tegemist on eestikeelse keskkonnaga, mis võiks olla täiesti arvestatav valik minu koolile (Kaitseliidu kool). Kui paljud muud Euroopa riigid saavad uhkeldada, et tegemist on kakskeelse riigiga, kus kõik kodanikud suudavad soravalt inglise keelt rääkida (näiteks Taani), siis siin Eestis me paraku seda veel öelda ei saa. Seega keele aspekt mängib siiamaani olulist rolli. Eliademy esmamulje oli väga hea: kaasaegne disain ning paljulubav reklaam, mis lubas 3 sammuga ilusa e-kursuse luua. Võrdluseks õpihaldussüsteemiga ILIAS, mis minu organisatsioonis on kasutusel (paljuski just sellepärast, et teda on hinnatud piisavalt turvaliseks), siis selle kujundus on jalgu jäänud kuhugi eelmisesse kümnendisse ning pidev arendustöö on ta väga keeruliseks muutnud. Eliademy tundub olevat nendes valdkondades parem.

Proovin ennast registreerida, kuid kohe ilmnes tõrge: keskkond ei toeta Internet Explorer 11 veebibrauserit, mis on paraku minu tööarvutis ainuke lubatud lehitseja. Pean mõni teine päev kodus jälle proovima… Sellega seoses tekkis mul kohe küsimus: kas õpitarkvara peaks kohanduma õppija vajaduste ja võimalustega või vastupidi. Tänapäeval on erinevate tarkvarade valik sisu toomiseks meeletu ning erinevaid failiformaate palju. Kui lähtuda õppijakesksest lähenemisest, siis minu ootus on, et õpitarkvara kohanduks just MINU vajadustega ning oleks valmis koostööd tegema just nende programmidega, mis MINU arvutis on.

Tänavu oli mul võimalus külastada BETT haridustehnoloogia messi Londonis, kus mind kõnetas sügavalt õpihaldussüsteem Firefly. Eriti meeldisid mulle selle keskkonna arendemise põhimõtted:

• Lihtsus – parem vähe häid võimekusi, kui kõik kujutletavad võimekused;
• Haridus – koolid ei ole äriettevõtted, fookus on õppuril;
• Õpetajatel on kiire – aitame õpetajatel aega säästa, mitte kulutada;
• Integreerime, mitte ei leiuta jalgratast – koolides on juba väga palju erinevaid infosüsteeme. Firefly märkamatult ühildub nende kõigiga.
• Mitte ainult tarkvara – tegemist on suurema kontseptsiooniga, kuhu kuuluvad ka süsteemi juurutamine, koolitamine ja toetamine.
• Iga kool on erinev ja oma nägu – tarkvara kohandub sinu kooliga, mitte kool tarkvaraga.

(Home: Firefly Learning LLP, 2015)

Selle briti firma tarkvara püüdis ühilduda ise kooliga ja selle vajadustega ning see oli LIHTNE. Proovisin isegi sinna sisu toota: lihtsalt lohista tekst ja pildid leheküljele ja valmis ongi! Lisaks pakkus tarkvara erinevaid lahendusi sotsiaalse õppimise võimaldamiseks. Mul on tunne, et just see on õige viis, kuidas kaasajal head õpitarkvara arendada. Paraku on antud firma alles tuult tiibadesse saamas ning nende fookus oli suunatud just briti koolidele, mitte riigist välja.

Teine päev

Proovisin õpihaldussüsteemi Eliademy’s kursust koostada. Seekord siis isikliku arvutiga, kasutades Mozilla Firefox uusimat veebilehitsejat. Sisse sain logida, kasutades oma isiklikku Facebook’i kontot. Uue kursuse loomine oli tõesti lihtne: kirjuta kursusele nimi ja lühikirjeldus ning vasta mõnele kategoriseerivatele küsimustele. Sama lihtne, nagu ettevõtte loomine Eesti Vabariigis (võrreldes siis teist riikidega). Kuid nagu ettevõtjatelgi, kes tihti satuvad raskustesse, et uus firma kasumlikuks pöörata, nii tekkisid ka minul raskused, et selles keskkonnas õppetöös tõsiseltvõetavat partnerit  näha.

Sisu töötlemiseks kasutatav sisuhaldussüsteem (CMS) tegi kõike mis vaja, kuid mitte väga mugavalt. Originaaldokumendi kujundust matkida mul täielikult ei õnnestunud, piltide ja videode lisamisel tuli seadistada väga palju erinevaid parameetreid. Visuaalselt esteetilist kujundust kohati ei õnnestunudki saavutada (võimalik, et see oli ka minu oskustes kinni). Korraks tekitast elevust võimalus pidada tarkvara vahendusel veebiseminare, kuid lähemal vaatlus tuli välja, et tegemist on tarkvara tasulise rakendusega (tarkvara on muidu tasuta, kuid piiratud võimekusega, täisversiooni eest tuleb maksta 1€ kasutaja kohta). Ülesannete jagamiseks oli võimalus kas kirjutada leheküljele ülesande kirjeldus või laadida üles eraldi fail. Samuti oli võimalus korraldada valikvastustega küsitlust või testi. Olles kasutanud õpihaldussüsteemi ILIAS ja proovinud Firefly’d, kus on väga palju võimalusi ülesannete jagamiseks ja hindamiseks, siis Eliademy võimekus selles vallas oli väga kahvatu. Õppimise sotsiaalse poole toetamiseks oli ainukeseks lahenduseks võimalus pidada foorumit. Enda organisatsiooni vajadustest lähtuvalt, kus me tahame, et meie oleks süsteemi omanikud (süsteem jookseks meie hallatavast serverist), siis taolist lahendust nad ei pakkunud. Kui proovida hinnata  antud süsteemi, siis üks kaasaegne  õpihaldussüsteem peaks:

• toetama konstruktivistlikku õpikäsitust;
• toetama koostööd õppurite vahel;
• lähtuma õppuri personaalsetest vajadustest;
• olema võimeline integreeruma muude süsteemidega;
• olama avatud  ja toetama arendustööd kõikide huvigruppide poolt ning jaoks;
• olema kuluefektiivne ja võimaldama maksimaalselt ära kasutada juba olemasolevaid süsteeme.

(Watson & Watson, 2007)

Kui lähtuda nendest põhimõtetest  ning minu kasutajakogemusest, õpihaldussüsteem Eliademy paraku kõrgeid punkte ei saa ning kaasaegseks süsteemiks seda pidada ei saa.

Mis puudutab õppimist, siis Eliademy sobib pigem faktiliste ja kontseptuaalsete teadmiste edasiandmiseks, mis ei nõua suurt kognitiivset võimekust ega eelda erilist sotsiaalset mõõdet. Taoline võimekus iseloomustab paljusid õpihaldussüsteeme, kuid kaasaegne lähenemine õppimisele eemaldub taolistest kõik-ühes süsteemidest, pigem on oluline valida õige tööriist ülesande täitmiseks, lähtudes ennekõike õppuri vajadustest. Selle ülesandega aga kõik-ühes süsteemid, nagu Eliademy, hakkama ei saa. (Siemens, 2004)

Kokkuvõtvalt, Eliademy on küll väga lihtne süsteem, kuid selles lihtsas paketis ei pakuta erilist võimekust. Kui eesmärk on lihtsalt õppetöö sisu ja  korraldusliku poolt hallata, siis on see keskkond täiesti piisav, kuid kaasaegselt korraldatud õppetöö juhtimine nõuab oluliselt võimekamaid süsteeme, mis suudavad seejuures jääda lihtsaks.

Kasutatud kirjandus:

Home: Firefly Learning LLP. (12. September 2015. a.). Allikas: Firefly Learning LLP kodulehekülg: http://fireflylearning.com/

Watson, W. R., & Watson, S. L. (2007). An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become? TechTrends, 28-34.

Siemens, G. (2004, 22. november). Learning Management Systems: The wrong place to start learning [ajaveebipostitus]. Loetud aadressil http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

Viited:

https://opikeskkonnad.wordpress.com/2015/09/06/esimene-teema-virtuaalsed-opikeskkonnad-ja-opihaldussusteemid/