Digitaalsete õppematerjalid koostamine | Grupitöö

Meie kodutöö pealkiri on “Instruktorikursuse kodutöö” ja see on kättesaadav siit.

Projekt on mahukas ja veel poolik. Vaadeldav on ta kuni kontrolli etapini.

Viide ülesandele:

https://oppematerjalid.wordpress.com/2016/04/19/viimane-teema-oppematerjalide-koostamise-protsess-ja-kvaliteet-3/

Advertisements

Kolmas teema: Veeb 2.0 vahendid õppematerjalide koostamiseks

Siin postituses ma jagan enda kogemusi Veeb 2.0 vahendite kasutamisest ning täpsemalt keskendun vikitarkvarale. Relevantseks muutus see teema mulle just seoses minu töökohaga. Nimelt koosneb meie kooli õpetajaskond suuresti vabatahtlikest instruktoritest (palgalisi instruktoreid on meil hetkel ~10), keda aastas käib meil läbi umbes 200 inimese ümber. Meie palgalise instruktori roll on pigem olla kursuse ülem, kes loob vajaliku keskkonna õppe toimumiseks ja juhib kogu tegevust. Vahetult ta kedagi tihti ei õpetagi. Selleks kasutamegi me vabatahtlikke instruktoreid. Vabatahtlike instruktorite kasutamine on aga alati seotud kvaliteediprobleemidega: kuidas tagada, et tavaelus otseselt õpetamisega mitte seotud isik vahendaks just õppekavas ettenähtud teadmisi, oskuseid ja hoiakuid ning seda metoodiliselt parimal viisil. Selleks kursuse ülemad valmistavad ette vajalikud õppematerjalid ning metoodilised juhendid ning tavaliselt saadavad need e-maili teel instruktoritele ettevalmistamiseks laiali. 2016. aastal on tegemist äärmiselt primitiivse viisiga informatiooni jagamiseks. Esiteks, on see lihtsalt ebamugav, et sa pead kõik failid üles ja alla laadima ning need enda nutiseadmesse salvestama. Mugavam oleks ju kõike hoida pilves. Teiseks, on tegemist pidevalt korduva tegevusega, sest iga kursuse algul sa saadad igaks juhuks need samad materjalid ikka uuesti, sest alati on mõni uus instruktor ja kellelgi on midagi ära kadunud. Kolmandaks, materjalide tagasisidestamine on raske, sest e-maili teel diskussiooni pidada on tihti väga totter ning samuti ei ole kaasatud teised instruktorid, kes tahaksid sõna sekka öelda.

Et seda probleemi lahendada, tekkis idee koolile vikilehekülg luua. Esialgu just meie vabatahtlikele instruktoritele, hiljem äkki laiendada seda ka õppijaskonnale. Ühe vabatahtliku instruktori eestvedamisel ning ressursse kasutades (tema serveriruumi) saigi mõte teoks. Hetkel on tegemist katsetusega ning kui meil õnnestub seda mootorit juurutada ning põhjendada selle vajalikkust (just IT personalile ja küberturvalisuse spetsialistile), siis ehk õnnestub ka see ametliku kooli varamuna tööle saada. Hetkel kasutab viki BlueSpice MediaWiki mootorit, mis on suunatud eelkõige just ärikliendile ning mis pakub ka tasulist versiooni, mis paistab silma suurema funktionaalsusega, pakub paremaid ühilduvusvõimalusi ja toetust. Meie hetkel piirdume selle plavormi tasuta versiooniga (siinkohal pean täpsustama, et platvormi valiku tegi too vabatahtlik instrukor ise, ilmselt eelneva kasutajakogemuse põhjal).

Tänase seisuga lõin ma ka esimese lehekülje meie vikile. Esimene üllatus sisselogides oli suur: ei olnud üldse Wikipedia moodi (BlueSpice pakub vaikimisi enda kujundust)!

Wiki_esileht

Konservatiivse inimesena, kui esimene šokk kujunduse osas oli üle elatud, hakkasin keskkonda avastama. Kiiresti leidsin seadete alt koha, kust sai traditsioonilisele viki kujundusele üle minna: olin väga rahul! Järgmisena oli mul plaan luua lehekülg oma kursuste metoodiliste juhendite jagamiseks. Siinkohal sattusin ka esimese komistuskivi otsa. Ühtegi taolist nuppu ma keskkonnast ei leidnud. Tuli hakata kasutusjuhendeid lappama. Üllatusena selgus, et uue lehekülje loomiseks on väga palju erinevaid variante, kuid ükski neist polnud selline, mille peale kasutaja oleks tõenäoliselt ise jõudnud. Hea disainiga leheküljelt ootaks, et see loeks su mõtteid ning pakuks sulle silmnähtavalt olulisi võimalusi. Uus lehekülg sai loodud, järgmiseks katsumuseks oli sisuloome. Kiiresti sain aru, et WordPressile sarnast lihtsat ja MS Word-like sisuhaldussüsteemi siin pole. Teksti kujundamiseks tuleb siin kasutada tekstis erinevaid sümboleid ja nende süsteeme, mis on iseenesest kiiresti leitavad kasutajatoest. Samuti võimaluste hulk on suur, kuid samuti võimalus teha vigu (sarnaselt näitkes HTML koodi kirjutamisega). Kuid ikkagi, aasta on 2016! Kindlasti ei saa siin lihtsalt ja valutult kirjutada tekste inimene, kelle digipädevused või võõrkeeleoskus on madal. Enda kogemuste najal võin väita, et isegi lihtsama CMS korral on taoliste inimeste võime ja motivatsioon keskkonda sisu luua väga madal.

Üldiselt läks sisuloome suhteliselt kiiresti ning viisakas tulemus sündis tõrgeteta.

Wiki_katsetus

Tulemust vaadeldes, tekkis mul aga tahtmatult tunne, mida ma varem polnudki täheldanud: kuulus ja tuntud viki disain on ikka väga kole ja ajale jalgu jäänud. Samas on temas alati teatud äratundmisrõõmu ja tekitab hea tunde, et nüüd saab jälle midagi õppida ning uut teada. Ma usun, et sarnane tunne tekib paljudes kasutajates. Seepärast on ka arusaadav, miks suured keskkonnad (Google, Facebook, Wikipedia jne) oma disainis suuri muutusi pole teinud ega saagi teha. Nii nagu Wikipedia logo on tuntud bränd, nii ka nende kole kujundus. Sellegi poolest otsustasin ma seekord olla uuendusmeelne ja valida uue kujunduse.

Wiki_katsetus2

Kokkuvõtteks, ma leian, et viki (ja ka teised Web 2.0 võimalused) pakub suuri võimalusi organisatsioonidele ja seda just muutunud õpikäsituse valguses. Eriti sobib see triloogilise õpikäsituse raamistikku, kus kasutajate sisuloome ja selle arendamine on justkui kõrgeim tase ja loob tingimused innovatsiooniks (Hakkarainen). Kuid taoline sisuloome eeldab õppijatelt endiselt liiga kõrgeid digipädevusi, milleni paljud vanema (ja ka noorema) generatsiooni õppijad ei küündi. Vikitarkvara suurimate võimalustena ma tooksin välja:

  • teadmiste kättesaadavus pilves;
  • avatus parendamiseks.

Katsetuste tulemusena tekkisid ka mõned praktilised küsimused, millele ma pean lähiajal vastused hankima, et arendusega edasi minna:

  • Kuidas saab uutele kasutajatele domeene luua?
  • Millised kasutajaõigused vabatahtlikele instruktoritele omistada?
  • Kuidas tagada õppematerjali kvaliteet? Milliseid kontrollmehhanisme peaks selleks rakendama?
  • Kas tarkvara on turvaline? Missuguseid võimalusi see küberkurjategijatele annaks?

Kasutatud kirjandus:

Hakkarainen, K. (kuupäev puudub). Toward a Trialogical Approach on Learning. Helsinki: Helsinki Ülikool.

Viide ülesandele:

https://oppematerjalid.wordpress.com/2016/03/08/kolmas-teema-veeb-2-0-vahendid-oppematerjalide-koostamiseks/

Esimene teema: Õpiobjekti mõiste ja õppematerjalide levitamise vahendid

Oma tööga seoses olen ma loonud väga palju õpiobjekte ja väga erinevas kujus ning vormis. Enamik nendest on lihtsa tekstidokumendi vormis, kuhu on lisatud pilte ja jooniseid. Neid tekstidokumente olen ma kasutanud nii lähi- ja kaugõppe läbiviimiseks. Kuid ma olen loonud ka õppevideosid ning interaktiivseid lahendusi. Veebipõhiseid õppematerjale olen ma loonud siiamaani väga vähe. Teiste loodu õppematerjale ma oma läbiviidavas õppetöös ei kasuta, kuna minu ootused õppematerjali disainile on suhteliselt kõrged. Samuti ei tunne ma end kunagi väga mugavalt teiste materjale kasutades, ikka ja jälle tekib küsimusi, et mis nüüd mõne materjali osa täpne eesmärk või sisu mõte on.

Sõjaväelises maailmas on sügavalt sissejuurdunud arusaam, et õppematerjale on kolme tüüpi: peastaabi või õppeasutuste poolt koostatud õpikud, slaidiesitlused ning reaalsed objektid (näiteks relv). Viimaste kasutamine õpiobjektina on muidugi ainult kiiduväärt. Õpikutega on asjad keerulisemad, on olemas häid ja ajakohaseid kui ka halbu ning lootusetult aegunud  näiteid. Enamus digitaalsed õppematerjale on PowerPoint esitlused, millele suuresti kogu süsteemi õppetöö teooriakäsitlus on üles ehitatud. Tihti kasutatakse samu esitlusi aastast aastasse, ilma et keegi neid muudaks ja vigu parandaks. Paremad instruktorid ehk kohandavad neid oma õppetunni ülesehitusele, halvemal juhul märgitakse tiitellehele oma nimi ja uuendatakse aastaarvu. Seega praegusel hetkel on organisatsiooni ettekujutus õpiobjektist kaunis ühekülgne ja PowerPoint’i keskne. Kuid mulle väga meeldib David Wiley digitaalse õppematerjali definitsioon kui “mistahes digitaalne materjal, mida saab kasutada õppimise toetamiseks” (Põldoja, 2016). Tänapäeva kontekstis on valik tohutu: wikid, Youtube, e-raamatud, erinevad meediakogud jne. Seega arenguruumi on veel kõvasti.

Repositooriumitest rääkides, siis ma sõnastasin enda jaoks mõned põhimõtted või nõuded, millele üks hea repositoorium võiks vastata:

  1. Võimaldab kiiresti vajaliku õppematerjali leida. Seega otsingumootor on lihtne ja õpiobjektid kategoriseeritud metaandmete põhjal.
  2. Pakub valikuvabadust. See eeldab, et valik oleks ka mitmekülgne ja teatavat õppematerjalide “massi”, kus näiteks ühe kindla tunni läbiviimiseks oleks juba mitme õpetaja materjalid esindatud. See omakorda eeldab seda, et õpetajad peaksid olema motiveeritud oma materjale teistega jagama.
  3. Ajakohane. Seega on oluline, et kogutud materjal oleks kooskõlas õppekavadega ning kõik lingid ka töötavad.
  4. Kvaliteetne õppematerjal. Seega peaks olema süsteem, mis võimaldaks hinnata õppematerjali efektiivsust ja kasutatavust õppetöös.

Minu kogemused veebipõhiste repositooriumitega on veel väikesed ja seda just selle pärast, et minu organisatsioonil paraku vastavad lahendused puuduvad. Õppematerjale jagatakse võrguketastel või failiedastusprotokoll kasutades. Taolist lahendust kasutatakse siiamaani paljudes koolides ning ka paljude Tallinna Ülikooli õppejõudude poolt(!!!). Oma olemuselt on tegu väga primitiivse lahendusega, kuidas õppematerjali jagada, kuna kasutajatel on väga raske endale vajalikke materjale üles leida ja neid muuta. Samuti puudub tihti info muutuste endi kohta (kes, millal, mida muutis?). Taoline lahendus oli aksepteeritav 15 aastat tagasi, kuid digiajastul on ka oluliselt paremaid võimalusi.

Väljapakutud repositooriumitest otsustasin testida Merlot II referatooriumi, kuna tundus mulle kõige laiapõhjalisem ning hellitasin ka lootust leida sealt midagi minu erialast (ja ütlen ka kohe ära, et pidin pettuma). See referatioorium nägi äärmiselt esinduslik välja ning ka otsingumootor tundus asjalik, kuid keeruline, kuna erinevaid valikuvariante oli kohutavalt palju. Otsisin endale huvitavaid märksõnu (“military tactics”), paraku midagi ei leidnud. Seejrel otsisin lihtsalt “tactics” märksõna kasutades ja vastuseid sain muljetavaldavatest eluvaldkondadest. Püüdsin avada kokku viite mind huvitanud õpiobjekti, millest avada õnnestus mul tervelt kolm. Iga õppematerjali kohta oli olemas ka abistav lühikirjeldus. Süsteem võimaldas ka otsingutulemusi järjestada vastavalt neile antud hinnangutele, mis parima valiku leidmisele tihti kaasa aitab. Avatud õppematerjalid tundusid asjalikud ning varieerusid juhtumikirjeldustest, õppevideodeni, seega valik oli üpriski mitmekülgne.

Kokkuvõtlikult pean märkima, et õppematerjalide repositooriumid on kindlasti veel liiga vähe levinud ning tihti alakasutatud. Neil on kindlasti suurem potensiaal, kuid samas uuemaid suundasid hariduses jälgides (triloogiline õpikäsitus, e-õpiku uus konseptsioon), siis kindlasti peaks nende ülesehitus ja funktsionaalsus seda tulevikus toetama. Enam ei piisa võimalusest lihtsalt õppematerjali üles- ja alla laadida.

Kasutatud kirjandus:

Põldoja, H. (21. veebruar 2016. a.). Sissejuhatus digitaalsetesse õppematerjalidesse. Allikas: Digitaalsete õppematerjalide koostamine : https://oppematerjalid.wordpress.com/oppematerjalid/sissejuhatus-digitaalsetesse-oppematerjalidesse/

Viited:

https://oppematerjalid.wordpress.com/2016/02/08/esimene-teema-opiobjekti-moiste-ja-oppematerjalide-levitamise-vahendid-4/